Gustav Suits
meil, elu uranguisse minejail:
aateid, vaateid, ihasid, vihasid,
käärimisi, vaidlemisi, nägemisi, tegemisi
nende ärevate päevade sumeduses,
õhtute kumeduses-
ja suurist sõnust, suurist sõnust
ei olnud iial puudu.´
,,Risti- rästi" kinnitab Suits, et ta on olnud ustav oma veendumustele ja tõrjunud välist
survet, kuid küsib samas:
´Kas olen mees ma koidu?
Kas sütitan ma loidu,
Kas tuli ma või suits?´
Kordusmotiivina esineb äratundmine, et painajalikus ajas loodud luulegi ei ole saavutanud
ootusärevat tulemust.
Reaktsiooniaastate masendust ilmutas Suitsu värss tundlikumalt kui kellelgi teisel. Vaenulik
aeg oli halastamatult laastanud vabadustahtelist noorsugu ja kodumaad.
,,Painaja"
´Uneks ka öö pole hää
kodumaad siin.
röövitud nooruse usk.
Pimedas vangis on maa,
painajast vabaks ei saa
uneski hing.´
Ühiskondlikku surutist sümboliseerivad sügise- ja soomotiivid.
,,Laul Eestist"
´Õudne kui needmine ajalugu,
mahatallatud jõuetu sugu,
annaabi.ee 
