Tõnu Õnnepalu "Piiririigi" analüüs
mis lööb välja pettumustest tulvil ,,Raadios". ,,Piiririigi" embused ja ampsud oleks ehk heaks
kiitnud isegi tagasihoidlik Karl Ristikivi.
,,Piiririigi" Eesti on ehtne mitte riigi ja rahva, vaid loodusena. Eestlase identsus pole mitte
lipp või laulupidu, vaid sulnis lagendik männimetsas kanarbik ja luht on ta õige isamaa.
Kriitika tervitas ,,Piiririiki" kui tulevikuromaani. Tähelepanust jäi kõrvale pinev seos
ärkamiseelse kultuuritundega. See on ju tegelikult üks luuleandeline mõisaaednik, kes
,,Piiririigis" oma lugu jutustab.
Minu jaoks on ,,Piiririik" Juhan Liivi ,,Varju" (1894) omapärane ümberkirjutus sada aastat
hiljem. Need kaks lühiromaani märgistavad eesti haritlase enesealanduse sajandipikkust
teed. Kas mäletatakse Liivi Villut, kes loeb raamatuid ja põgeneb oma sünnipaigast
Kukulinnast: ,,Linn, kust ma põgenesin, see on hall majadekobar, maha jäetud lageda
maastiku servale..."? Ei, ei, see pole enam Liiv, see on juba Õnnepalu, aga temagi nimetu
annaabi.ee 
