Doris Kareva
põhiküsimustest: elust ja surmast, ajalisest ja igavikulisest, oma maa ja rahva saatusest.
Stagnaajal vaimuvägistavas ideoloogias mõjus Kareva tundeerk hingepuhas, aus ja habras
luule otsekui päästev oalsam.Samas ei puudunud poetessi loomingus inimolemuse tumeda
pooluse ja traagika subjektiivsed momendid. 1986. aastal ilmunud luulekogus "Vari ja viiv"
on teemaks jätkuvalt surm kui piiripuudutus. Tähtsaima märksõnas jäi ka selles luulekogus
armastus, Dorise põhiline luuleallikas.
Doris Kareva on viimas kümne aastaga läbi teinud tohutu muutuse nii luule vormilises kui ka
sisulises laadis. Kui poetessi varasemas loomingus on domineerivad isikukesksed ja
ühiskonnakriitilised tundlevad luuletused, siis hilisemas loomingus on need muutunud
eleegilisteks müsteeriumideks. Ristriimilistest stroofidest said siseriimilised vabavärsid. Värss
on jäänud napimaks, sõnum aga muutunud intensiivsemaks just seetõttu, et osad asjad
jäetakse ütlemata.