BETTI ALVER
Temalt ilmus
`'Jevgeni Onegini'' eestindus, mida peetakse eesti tõlkekultuuri tippsaavutuseks.
Luuletajana alustas ta taas kuuekümnendatel aastatel.
Aastast 1937 oli ta Eesti Kirjanikkude Liidu liige. Ta oli Eesti Naisüliõpilaste Seltsi
auvilistlane ning kuulus luulerühmitusse Arbujad.
Betti Alveri luule on klassikaliselt vormirange, sõnastuselt loomulik, tehniliselt
virtuoosne. See on viljakalt mõjutanud eesti lüürika arengut. Tema luulatustes on
läbivamateks teemadeks skeptilisus armastuse suhtes, noore elu ohud, lootus ning igatsus
mineviku järele. Kõik tema luuletused räägivad nii või teisiti maailmast ning oma luules
tunneb ta muret maailma saatuse pärast. Paljud tema luuletused on keskendunud
inimsetele ja nende probleemidele. Ta usub, et elus oleks palju vähem probleeme, kui me
suudaks üksteist ära kuulata.
Betti Alverit on tunnustatud kahel korral Juhan Liivi luuleauhinnaga ning Fredebert
Tuglase novelliauhinnaga
annaabi.ee 
