Sergei Jessenin
Benislavskaja, kes alates 1920. aastast üritas jagada luuletaja muresid ja rõõme, seda ka siis, kui
luuletaja elas teiste naiste juures. Nende suhet seletab kõige paremini Jessenini kiri naisele märtsis
1925: Armas Galja! Te olete, mu kõige lähedasem sõber, kuid teid nagu naist ei armasta ma
põrmugi. Aasta pärast Jessenini surma lasi Benislavskaja ennast tema haual maha ning nüüd on ta
tema kõrvale maetud.
Hulk naisi on vaielnud selle üle, keda Jessenin ühes või teises luulatuses silmas peab. Ometi on
poeet ühe oma kõige tundeküllasema luuletsükli kirjutanud hoomis oma õele Surale.
"Õele Surale"-sellise pühendusega varustas poeet mitmeid hilisemaid luuletusi. Neis meenutas ta
oma lapsepõlve, otsekui lahkumistervitust saates:
Laula nüüd mõnda lulukest, mida
meile laulis me elatunud memm.
Uninub luhtunud lootuste rida.
Sulle kaasa ümisen.
4.Looming
Esimesed värsid kurjutas ta juba üheksa aastaselt ning esimesed värsid trükitakse 1914 aastal. Ta oli
annaabi.ee 
