"luugiaukudest" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

2 6 5 nagu kunagi niitja, kes oma viljapõldu kokku paneb. See oli Clopin Trouillefou. Uks arkebuusilask murdis ta maha. Vahepeal avanesid uuesti aknad. Kuuldes kuninga ratsameeste sõjakisa, segasid ka elanikud ennast asja sekka ja kõigist aknaist hakkas alla hulguste pihta kuulirahet langema. Kirikuesine oli täis paksu suitsu, mille keskelt musketite tuld vilksatles. Vaevalt võis veel näha Jumalaema kiriku fassaadi ja vana Haigemaja, mille katuse luugiaukudest kurnatud näoga haiged alla vaatasid. Lõpuks pidid hulgused järele andma. Väsimus, heade relvade puudumine, hirm, kuningaväe äkiline kallaletung, musketituli akendest -- kõik see mõjus rusuvalt. Pealetungijate ridadest läbi lüües panid nad plagama iga ilmakaare poole, jättes kirikuesisele terved kuhjad laipu. Kui Quasimodo, kes kogu aeg kaasa võitles, seda põgenemist nägi, langes ta põlvili ja tõstis käed taeva poole. Siis aga jooksis ta rõõmust joobnuna, linnu tiivul üles