"luugiauku" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

trepiastmeile. «Kasi, koletis! Kasi minema, mõrtsukas! Las mind surra! Las meie mõlema veri jätab su laubale igavese märgi! Sinu omaks saada? Ei iialgi, ei iialgi! Mitte miski ei ühenda meid! Isegi mitte põrgu! Kasi minema, neetud! Mitte iialgi!» 321 Preester oli trepile komistanud. Ta vabastas vaikselt oma jalad sutaanivoltidest, võttis laterna ja hakkas aegapidi mööda astmeid üles luugi poole minema. Ta avas selle ja väljus. Äkki nägi tüdruk uuesti ta pead luugiauku ilmuvat. Preestri näol oli kohutav ilme. Raevust ja meeleheitest kähisedes hüüdis ta alla: «ütlen sulle, ta on surnud.» Esmeralda langes silmili maha. Kongis oli kuulda ainult õhkavaid veetilku, mis loigu pimedas virvendama panid. V. EMA Ei usu, et maailmas midagi armsamat oleks kui ema südames tärganud mõtted oma lapse sussikest vaadates; eriti veel, kui see on pidu-, pühapäeva- või ristimis-sussike, mis üleni,