"luudu" - 1 õppematerjal

Luulekava Johannes Semperi ja Artur Adsoni luulest

Kes juhatab meid tõelises tões (1:51)? Ning mõtted jällegi rüsivad ringi (1:86). Hing vastust, jah, vastust vajab, kuid mõistatus endiselt püsib (1:87). Mul vaja rutata om laulda ommi laule: võip olla lähäne ma toole aole, kon mino liha lähäp kõige liha tiid. Vast ka mo laulu´ läävä kõige papre tiid (2:42). Mu värsi´ omma säänest vanna muudu, ei ole sõnnu rikkalt tagavarass, ka riimgi egäkõrd ei ole paras ­ nii kuidas kehvä valla kiil om luudu (2:110). Sa veerid ja veerid neid ridu ning silpideks kokku loed (1:85). Sa haarad, kuid enam sul pole pidet (1:85) ning kaks korda pimedam paistab tee (1:85). Nüüd endassegi piilu, vaata varju, mis kõnnib kõrval (1:91)! Ja mõõda oma viljasalve rikkust (1:91)! Aeg küps, et teeksid endale bilanssi (1:91). Kuid juba miski mus kaandus, miski mus tardus ja suri, tundsin end kivist kastis (1:106). Kõik kaugeneb ja unub, - ka see, mis kord meis helises ja voogas (1:132).