"lutsist" - 1 õppematerjal

Eestlaste nimepaneku traditsioon ja selle muutumine

kindlasti esinenud Saksamaal. Jaroslavli kroonikas leidub 1664. aastast sissekanne kellegi lesknaise laste kohta: Suur Ivashko läks Moskvasse leiba teenima, keskmine Ivashko on 10- aastane, kolmas Ivashko 6-aastane. Krakowis oli ühes perekonnas kõigi üheteistkümne venna nimi Jan. Üldiselt välditi lapse ristimist tema surnud õe või venna nimega, mida on põhjendatud järgnevalt: muidu laps sureb; siis ei saa surnu hauas rahu; nimesaanu näeb surnut alati unes. Lutsist pärineb järgmine kirjapanek: X pani nimeks I tütrele Manka, kes suri. II tütrele ka Manka, kes samuti suri. Siiski pandi ka III tütrele nimeks Manka, kes elab. (Ibid) 2.2.1.3. Vanavanemate järgi Tõenäoliselt ulatub muinasaega komme anda esimesele lapsele nimi vanaisa või vanaema järgi. Tegemist on laialt levinud tavaga, mida on järgitud Euraasia üsna erinevates kultuuripiirkondades: Soomes, Karjalas, Ingeris, Saksamaal, Rootsis, Bulgaarias, Põhjamere