Eestlaste nimepaneku traditsioon ja selle muutumine
Seda ristinime, mis vanematel ja vanemate vanematel on, ei pea lapsele panema, tal on
õnnetu elu. Ühe teate järgi Tarvastu kihelkonnast sai tütarlaps oma nime ristiemalt ja poiss
ristiisalt. (Valk 2009)
Nagu näha, taotleti kindla nime andmisega sageli seda, et laps noorelt ei sureks, vaid elaks
kaua. Enamasti pidi selle kindlustama vanema nimi, kuid ühe Kaarma kihelkonnast pärineva
kirjapaneku järgi tagasid ka piiblinimed Aadam ja Eeva lapsele pika elu. Sama on uskunud ka
lutsid ning ilmselt pärineb see vanast katoliiklikust traditsioonist (näit. Poolas on need nimed
laialt levinud; samuti tundsid uskumust sakslased). Ühes teates on peetud vajalikuks rõhutada
järgmist: Ühel paaril ei tohi mitte kaks ühenimelist last olla: ainult üks neist saab sarnasel
korral taeva raamatusse kirjutatud. (Ibid)
2.2.1.2. Ühe pere lapsed said ühe nime
Meile tundub iseenesestmõistetav, et samade vanemate lastest saab igaüks erineva nime, kuid