Eesti muusika
Teisalt tajus
luteri kirik vennastekoguduse suures populaarsuses ohtu ning eriti Liivimaal püüti tema
tegevust ka takistada. Vene riigivõim keelas vennastekoguduse ajutiselt juba 1743. aastal,
salaja kestis see aga edukalt edasi ning mängis kuni umbes 1850. aastani siinses
rahvahariduses, rahvakeelses kirjanduses ja muusikaelus suurt rolli.
Vennastekoguduse palvemajades lauldi palju. Hernhuutlaste laul oli
luterlikukoraaliga võrreldes palju elavam ja liikuvam, rahvalikku laadi, samas väga tundeline
ja kohati härdameelne. Palvetundides laulsid vaheldumisi mehed, naised ja lapsed, sageli
improviseeriti meloodiale teist häält juurde. 18. sajandi lõpuks jõuti siit mitmehäälse
koorilaulu harrastamiseni ning hakati kasutama ka saatepille: kannelt, flööti, klarnetit ja
viiulit.
Samas suutis vennastekogudus panna eestlasi nende vanu kombeid, laule ja tantse hülgama.