Johan Huizinga "Keskaja sügis"
(lk 36)
Igatsus ilusama elu järele nägi igal ajal enda ees kolme teed, mis viitavad kauge sihi poole.
Esimene- maailma mahasalgamise tee viis otsejoones maailmast välja. (41-42)
Teine tee viis maailma parandamisele ja täiustamisele. (42)
Kogu hilisema keskaja aristokraatlik elu- mõeldagu Prantsusmaale ja Burgundiale või
Firenzele- on katse unistust mängida. Ikka ühtsama unistust muistsetest kangelastest ja
tarkadest meestest, rüütlist ja teenijapiigast, lihtsatest ja lustlikest karjastest. (46)
Formaalne autunne on nii tugev, et eksimine etiketi vastu, nagu veel tänapäevalgi paljude
Idamaa rahvaste puhul, haavab nagu tappev solvang, sest see kummutab tolle omaenda kõrge
ja puhta elu kauni illusiooni, mis ei pea vastu varjamatule tegelikkusele. (53)
Peitugu leinakommetes mis tahes vanu tabukujutlusi nende elav kultuuriväärtus seisneb
selles, et nad annavad kannatusele vormi, püüdes kujundada seda millekski ilusaks ja ülevaks.
Nad annavad valule rütmi
annaabi.ee 
