Kalevipoeg, 20. lugu
" Seal juhtub ta ühel päeval
Peipsi järve ligidale "kus tal jalad õnnekäigil sagedasti enne sammund, ehk küll kohta kurval
silmal võõras täna vaatanessa". Nõnda tuleb ta Kääpa jõe kaldale, kus mõõk magab, ja astub
jõkke. "Mõõka kohe mõtlemaie: kas ei e n n e i s e k a n n u d meesi ole mõõgakesta? Kas ei
kohus karistada?" Selle mõttega lõikab ta mehel mõlemad jalad põlvist saadik maha.
Vägimees sureb rohkest vere voolamisest. "Põrmu paelust pääsend vaimu lendas lustillinnu
kombel pikil tiivul pilvedesse, tõusis üles taeva' asse", kus tema" seletatud kehaga" jumalikest
pidudest osa võtab.
Siin võiks nüüd tema elukäik lõppeda. Aga vana jutt ei lepi sellega, vaid lisab, kuidas Taara
mures olnud, kuna ei teadnud, millise ameti ta taevas Kalevipojale peaks andma. Jumalike
otsuste tegemisel läheb tükk aega, kuni leitakse, et kõige parem oleks Kalevipoeg põrgu
värava ette vahiks panna, et Sarvik sealt välja ei pääseks. Nüüd peab vägimehe hing
annaabi.ee 
