Marie Under
oma roheluses lukkus. Kõik, mis mahtus, suhu! suhu!
On ta väsind suurest armust? Nokkis maast ja ahmis õhust:
Mahlus käärib loomis-karmust. aetud viiest-kuuest kõhust.
Juba priiskabki kui purjus: Oi, neid põhjatumaid suid!
puna kasvab nagu kurjus - Vaja sööta sitkeks luid,
oh neid kihisevaid limu! selga sulist sooja kinda,
Seda sigimisehimu! taha lustiliku saba,
tiivad külge - laulu rinda,
Seisab enda õnnest rõhut -
õhk kõik veretama lõhut. et see tõuseks, ja see tõuseks, erk ja vaba.
Nüüd ta upub endakattu,
oma hullund vilja sattu.
Nüüd on marju, nüüd on marju!
Kuskil pole nendest varju:
ruttab rüppe, ripub põue -
verev katus üle õue.
Värav ägab sagarates,
tormamas neid treppi mattes
juba rõdu poole, kuna
uksest uhkab puna, puna.
annaabi.ee 
