Mees,kes teadis ussisõnu
Leemet jäi täiesti tühja ja üksildasse metsa vananema ja oma lõppu, mis osutus ühtlasi ka
metsarahva lõpuks, ootama. Oma igavikulises üksinduses sisistas Leemet veel endiselt enda
lõbuks ussisõnu: ,,Kõik muu minus võib mädaneda, kuid ussisõnad jäävad ikka värskeks.
Ussisõnad ja rahulikult tukkuv Põhja Konn."
Lugedes raamatut ,,Mees, kes teadis ussisõnu" paneb see küsima kas tõesti on kirjanik
Andrus Kivirähk? Tema eelnev raamat ,,Rehepapp" on palju lustakama ja positiivsemalt
meelestatud. Kus näeme, et tänu Rehe Sandrile ja raamatu õnnelikule lõpule annab see edasi
mõtet, et eestlased on kahtlaste väärtushoiakutega, kuid edukad kohanejad.
,,Rehepapis" on talurahvas Kivirähu kujutluses ahne, riukalik ja pragmaatiline, varastab nii
mõisa kui üksteise järelt. Kirikus käiakse vaid selleks, et suus ära tuua armulaualeiba, millega
jahimehe püss alati märki tabab. Kuid ,,Ussisõnades" on talurahavas väga ristiusu meelt,