A.dumas Kolm musketäri terve raamat
»
«See ei ole aga minu saladus ja ma ei või seda niiviisi usaldada.»
«Ometi tahtsite selle härra BonacieuxMe usaldada?»
«Usaldada nii, nagu asetatakse kiri puu õõnsusse, tuvi tiivale või koera kaelarihma
külge.»
«Ometi näete te väga hästi, et teid armastan.»
«Te ainult ütlete seda.»
«Ma olen aumees.»
«Usun.»
«Olen vapper.»
«Selles ma ei kahtle.»
«Pange mind siis proovile.»
Proua Bonacieux vaatas noormeest veel viimase kõhk-lusevarjundiga. Noormehe
silmist paistis aga selline innukus, ta hääl kõlas nii veenvalt, et ta tundis, et peab teda
usaldama. Pealegi oli olukord selline, et tuli kõik kaalule panna. Kuninganna oleks nii
üleliigse ettevaatuse kui ka üleliigse usalduse tõttu ühteviisi kadunud. Ning tunnistagem
peale kõ:ge muu. et proua Bonacieux'd sundis kõnelema tunne, mida ta tahtmatult oma
noore kaitsja vastu tundis.
«Kuulge, ma usun teie tõotusi ja nõustun teie kinnitustega,» ütles noor naine
d'Artagnanile
annaabi.ee 
