kuid kõik ilmaaegu, doktor Robinson mässas edasi, seletas, et mees, kes ütleb end olevat 378 inglase ega oska paremini jäljendada» inglise keelt, on petis ja valelik. Vaesed tütarlapsed rippusid kuninga küljes ja nutsid; äkki läks doktor nende kallale. Ta ütles: «Olin te isa siiber ja olen teie sõber; ja ma hoiatan teid kui sõber ja aus mees, kes tahab teid kaitsta ja teid murede ja rahutuste eest hoida: pöörake selg sellele lurjusele; ärge tehke temaga tegemist, -- selle harimatu hulkurtga ja ta idiootliku kreeka ja heebrea keelega. Ta on vilets petis -- tuleb siia hulga õõnsate nimede ja teadmistega, mis ta kuskil on kuulnud; ja teie peate neid 379 tõendusteks. Ja te narrid sõbrad siin, kes peaksid olema targemad, aitavad koguni teid petta. Mary Jane Wilks, teate, et olen te sõber --ja omakasupüüdeta sõber. Nüüd kuulake mind: visake see hale kelm välja -- palun teid seda teha. Kas teete?»
» küsis Porthos teatava rahutusega d'Artagnanile vaadates. «Ei.» «Kas peremees ei ütelnud teile midagi?» «Ma küsisin ainult teie järele ja tulin otsekohe üles.» Porthos näis hingavat kergemalt. «Mis teiega siis juhtus, mu kallis Porthos?» küsis d'Artagnan. «Kui ma oma vastasele kallale tormasin ja talle juba kolm hoopi olin andnud ning tahtsin parajasti neljandat ning lõplikku anda, komistasin kivi taha ja nikastasin põlve.» «Tõesti?» «Ausõna. See oli lurjusele õnneks, muidu oleksin ta surnuna platsile jätnud.» «Ja mis tast sai?» «Seda ma ei tea. Talle aitas sellest ja rohkem ta ei küsinud. Aga, kallis d'Artagnan, mis siis teiega juhtus?» «See nikastus sunnib teid siis voodis lamama?» jätkas d'Artagnan. «Jah, mu jumal, paraku küll. Muuseas, paari päeva pärast olen jälle jalul.» «Miks te ei lasknud ennast Pariisi viia? Siin on teil vist kohutavalt igav?» «Mul oli see kavatsus, kallis sõber, pean teile aga midagi tunnistama.»
annaabi.ee 
