J.- P. Sartre (Referaat)
Et inimese olemine eelneb tema olemusele, siis vastutab inimene oma eksistentsi eest.
Sellisest vastutusest tulenevad inimesele omased hirm, mure ja rahutus, ilma milleta poleks
võimalik tõeline eksistents. Inimesed seda üldjuhul ei märka- põhjuseks on enesepettus, halb
usk. Rahvahulka sulamine lihtsustab säärast enensepettust. Karl Jaspers kirjutas 1931. Aastal
sellise nähtuse kohta: ,,Ka inimene ise kuulub massi hulka, ent see mass ähvardab teda
luputada ,,meie kõik"- retoorikasse ja möllu, millest inimene saab petliku jõutunde, mis siiski
haitub nagu poleks seda iial olnudki. Ka liigendatud mass on vaimuvaene ja ebainimlik. Ta on
olemine ilma eksistentsita, ebausk ilma usuta. Ta võib kõik puruks tallata, tal on soodumus
mitte taluda suurust ja iseseisvust, kuid kasvatada inimest nii, et neist saaksid usinad
töösipelgad."(2. lk 53.)
Inimesed põgenevad vastutuse eest. Kuidas seda tehakse? Üldjuhul seletavad eksistentsailistid