Friedebert Tuglas „Väike Illimar”
Illimar ei tõusnud
veel üles vaid vaatas toas ringi. Ta vaatas truupi, millele algul küljelt paistev päikesevalgus
joonistas kühmukesed ja lohukesed. Päike aga muudkui tõusis ja tõusis ning ühel hetkel olid
päikesekiired valgustamas truupi otse. Nüüd nägi Illimar truubi erinevaid värvivarjundeid:
sinist, roosakat ja tumedamat. Truupi oli lubjatud mitmeid kordi ning osaliselt oli lubi maha
koorunud. Samas oli aga seda kohta uuesti lubjatud ning lupjamisrante oli veelgi rohkem näha.
Illimar sai lasta oma kujutlusvõimel lennata, sellepärast kaunistasidki truupi vahel kodukünkad ja
orud ning vahel hoopiski mets oma puude ja põõsastega. Illimar pööras külge ning nägi, et tema
vanemad olid juba üles tõusnud. Illimari isa oli teinud enamuse toa sisustusest. Seda tegi ta siis,
kui nad veel alatare juures elasid. Illimar mäletas sellest ajast vaid vaiguste höövlilaastude lõhna.
Toa seinal rippusid kolm maali, samuti isa tehtud raamides
annaabi.ee 
