Winston Churchilli kirjeldatakse sageli ühe epohhi võtmefiguurina, vägivallavõimu eeskujuliku vastasmängijana. Churchill oli Hitleri eeskujulikuks vastasmängijaks, seejuures ei olnud ta mitte lihtsalt mees, kes tõkestas Hitleri tee ,,lõppvõidule" läänes, vaid ka range antikommunist, kelle jaoks oli 1945. aastal tehtud alles pool tööd. Pärast seda peeti tema vaimus Ameerika võimudega külma sõda kuni kommunismi kokkuvarisemiseni. Churchill heitis kõrvale kõik õnne- ja lunastusteooriad, tunnistades neid ainult kui hävitavat energiat ja sõjalist ohtu. Ta ei uskunud põrmugi, et vana Aadamat oleks võimalik ümber kujundada kommunismiajastu uueks inimeseks või kangelaseks; tema usupõhimõtteks oli skepsis igasuguse radikaalse maailmaparanduse suhtes. Enda jaoks olulise esitas Churchill ajaloolises lõikes sellistes kaalukates kirjanduslikes teostes nagu suur Marlborough-biograafia, ingliskeelsete rahvaste ajalugu ja ülevaated mõlemast maailmasõjast
tundus, alates parlamentaarsest demokraatiast ning vabadusest ja õigusest kuni Briti Rahvaste Ühendusteni. Samas on siin ka vead vältimatud: Churchilli puhul seguneb ajakohane ja kestev nii mõnigi kord aegunu ja ajakohatuga. Kuid, milles peitub põhjus, et meie kontinendil hinnatakse Briti poliitikut kui värvikat kuju, mitte aga eeskujulikku vastasmängijat? Arvatavasti on see nii, sest W. Churchill heitis kõrvale kõik õnne- ja lunastusteooriad, tunnistades neid ainult kui hävitavat energiat ja sõjalist ohtu. Tema usupõhimõtteks oli skepsis igasuguse radikaalse maailmaparanduse suhtes. Üks asi aga peaks Churchilli ajastust selgeks saama nimelt see, et eluga pääseb ikkagi vaid see, kes on valmis julgeoleku eest kallist hinda maksma, sest julgeolek on kallis kaup. Julgeoleku arvelt ei või allahindlust teha, sest iga väiksemgi viga võib hävitada kogu maailma.
annaabi.ee 
