Põrgu
palav koht otse meie jalgeall omab konkurentsitult võimsaimat, lausa kirjeldamatut mõju.
Hetkel veel vaid valdavalt vanemate inimeste seas, mis on suuresti tingitud surma kartusest.
Arusaam põrgust on levinud katkuna üle terve maa ning lausrumalus oleks seda tõika
ignoreerida. Ta on justkui refleksioon meie olemusest. Lausa naeruvääristab seda
kompromissitult.
Kui kord põrgusse sattutakse, ei ole miski enam privaatne, kõik väärib kajastamist,
sest sellisel moel oma patud lunastataksegi tunnistatakse pahategu, ning räägitakse sellest
suurele ringile, umbes nagu anonüümsete alkohoolikute kokkutulekul. Samas, kui hakata
mõtlema, siis see võtab ära kogu inimsuhtluse väärtuse ning ükshetk avastatakse, et kogu info
su elust - olulised sündmused, väärtuslikud ideed on juba teada ning valdavaks võib saada
piinlik vaikus, millele järgneb tahtmine sealt pääseda, see on ka põhjuseks miks põrgu on
piinav, ning masendust tekitav