(8) Niisamuti läheb sellega, mida saatus ülalt läkitab: kõhkleme õnnetuina, killustume, ihkame endale rohkem käsi, vaatame kord selles, kord tolles suunas. Meile tundub, et liiga hilja saadetakse see, mis ärritab meie ihasid, et kõikidest oodatu jõuab vähesteni. (9) Ihkame kukkuvatele kinkidele vastu minna. Rõõmustame, kui oleme midagi endale kiskunud ja kui teisi vedas endalekiskumise asjatu lootus alt; armetu saagi lunastame suure ebameeldivuse hinnaga ning saame petta. Eraldugem niisiis nondest mängudest ja loovutagem koht rabajatele -- jälgigu nemad noid ebakindlaid hüvesid ja muutugu nad ise veel ebakindlamaks. (10) Kes on otsustanud õnnelikuks saada, pidagu hüveks ainult seda, mis on auline. Sest kui ta muudki peab võimalikuks, siis hakkab ta halvasti suhtuma ettehooldesse, kuna õiglaste meestega juhtub palju
Siis peab keegi öö otsa üleval istuma ega saa üldse magada; et aga neid valvata. Ma arvan, et see on lollus. Miks ei või mõni kaigast võtta ja neid lunastada kohe, kui nad tulevad?» «Sest et raamatutes pole nii, -- sellepärast. Ben Rogers, kas tahad asja korralikult ajada või mitte, -- seda ma küsin. Arvad sa, et need, kes raamatuid kirjutavad, ei tea, kuidas asju aetakse? Arvad sa, et s i n a võid neid õpetada? Mitte põrmugi! Ei, sir, teeme nagu kord ja kohus ja lunastame nad nii nagu peab.» «Hüva. Mul ükskõik; aga ma ütlen ikkagi, see on lollus. Kuule -- kas me naised ka tapame?» «Noh, Ben Rogers, kui ma oleksin nii rumal nagu sina, siis ma ei teeks üldse seda asja kaasa. Naisi tappa? Ei, keegi pole iial raamatutes midagi säärast näinud. Naised veetakse koopasse ja nendega ollakse alati imeviisakas; ja varsti nad armuvad meisse ega taha üldse enam iial koju minna.» «Noh, kui asi on nii, siis olgu, aga mina sellest küll suuremat midagi ei arva
annaabi.ee 
