V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
aeglaste, rahulike sammudega, et tal aega jätkus tolle varju mantlit ja kübarat näha. Tema
juurde jõudes jäi vari niisama liikumatult seisma nagu kardinal Bertrand. Ta Phoebusele
sihitud silmad olid täis seda ebamäärast tuld, mida öösiti kassi silmad kiirgavad.
Phoebus polnud arg mees ja ta poleks tagasi kohkunud isegi pistodaga röövlit nähes. Kuid
see kõndiv raidkuju, see kivistunud inimene ajas tal külmajudinad üle keha. Sel ajal käisid
jutud ringi mingist munk-lummutisest, kes öösiti Pariisi tänavatel hulgub. Need tulid talle
nüüd hämaralt meelde. Ta jäi mõneks minutiks tardunult seisma, katkestas siis vaikuse,
katsudes naerda.
1
6
3
«Mu härra, kui te olete varas, nagu ma arvan, siis on teil minust küll sama vähe kasu kui
haigrul pähkli-koorest. Mina, mu kallisA olen laostunud perekonnast. Pöörduge parem siia
kõrvale. Selle kolledzi kabelis on kirikuhõbeda hulgas tükike Kristuse ristipuud.»
annaabi.ee 
