Vana-Egiptus
tappis ta püha puu jalamil (sükomoor?), lõigates tal pea otsast. Hea näide sellest,
missugust kõikehõlmavat tähtsust omas päike egiptlaste usundlikes kujutluses, pakub üks
muistne müüt, mis on kirja pandud Vana riigi lõpul "Püramiidide tekstides". Selles
müüdis jutustatakse jumalate omavahelisest võitlusest ja sellest, kuidas võitja sõi
võidetut:
"Tema elab igasuguse jumala olemusest, ta sööb aplalt nende sisikonnad, sest nende
sisikonnad on täis lummusid... Ta ahmib jumalate südameid... Ta toitub täissöönud
sisikondadest, ta kustutab oma nälga nende eluga, südametega, lummudega".
Nagu teada, on paljudel nn. primitiivseil (arhailistel) rahvastel samasugused põhjendused
inimsöömiseks. Võitja sööb surmatud vaenlase mitte niivõrd nälja kustutamiseks, kuivõrd
selleks, et, süües vaenlase südame või maksa, omandada langenu vaprust ja jõudu, mida
see omas elavana
annaabi.ee 
