Artur Alliksaar
kuid hüljatultki armastada said.
Sa katsumuste koledusi talud
niikaua, kui sus virgub unelmaid.
Tean, midagi maailmas pole kaduv,
kõik naaseb kaudu kummalisi radu,
surm ainult olemisest teise retk.
Nii läbib inimhingki rännu pikkust
ja imades säält jumalikku rikkust
ta täiuslikumaks saab iga hetk.
Üksinduse randadel
Mõnikord kujutelm endaga viib su
läbi maailma, mis magab.
Mäletan, igatsus ringutas tiibu
mu tolmunud künnise taga.
Kuidas mind kutsus ta lummurinime
hukutav imepära!
Ma seisan ses elus kui pärli ees pime
ja ometi naudin ta sära.
Mäletan, heledas hommikupuhtes
tõusin kui pakatav rohi,
aldina valu ja valguse suhtes,
rõõmus, et tajuda tohin
kõike, mis tundeile tarmukust annab:
kevadepuhanguid noori,
mängurikirge, mis õlgadel kannab
sõnatu kurbuse loori,
pahe ja vooruse võitlusenimbust
rahutuil otsisklusretkil,
joobumust, võimsalt mis meeltesse imbus
eneseületushetkil.
Magusalt läbi mu loomuse põikus
annaabi.ee 
