meelsasti aga põldudel (teravilja- ja heinapõllud). Elutseb ka steppides ja kinnistatud liivaaladel poolkõrbetes. Päevase eluviisiga, algul viibivad saabuvad linnud salkades, mõne päeva pärast jagunevad paaridesse. Ränne Oma leviala põhjapiirkondadest rändab talveks ära, lõunapoolsetele aladel on paikne. Talvituvad Lääne-Euroopa maades, Aasia lõunaosas ja Põhja-Aafrikas. Saabuvad pesapaikadesse varakevadel pärast esimeste lumevabade laikude teket, isegi veebruari lõpus; massiliselt märtsi lõpus. Lahkuvad oktoobri lõpuks. Rändab päeval, veidi enne päikeseloojangut laskuvad maapinnale, kuhu jäävad kogu ööks. Toitumine Toitub maapinnal, otsides toitu taimedelt nii kõrgelt kui nokk ulatub. Kevadel ja suve esimesel poolel otsivad peamiselt putukaid, suve teisel poolel ja sügisel seemneid. Pesitsemine Pesa on üsna kohev ja rohmakas korvike, tehtud kuivadest kõrtest; paikneb pinnaselohus
mõnegi näljase linnu eemale peletada. Eesti liblikatest esineb taoline ehmatusvärvus näiteks silmiksurul. Ööliblikaid eristab päevaliblikatest ka suhteliselt jäme kere ja suured tundlad. Eestis võib leida liblikaid lendamas märtsist novembrini. Suurliblikatest on esimesed kevadel lendajad valmikuna talvitunud lapsuliblikas - see on see kollane, keda keegi esimesena näha ei taha, ja väike-koerliblikas - kirju suve kuulutaja. Need liigid hakkavad lendama juba esimeste lumevabade laikude tekkimisel. Mõlemad liigid lendavad kuni juuni lõpuni, seejärel uued munad munenud valmikud hukkuvad ning rööviku ja nuku staadiumi läbinud liblikad alustavad lendu uuesti juuli keskpaigast. Augustis-septembris asuvad suve üle elanud valmikud talvituma. (,,Extra" Elu 97.05.17) Mõned nädalad pärast lapsuliblika ja väike-koerliblika lennu algust hakkavad lendama ka esimesed öölased. Esimeste paiselehe õite ajal asuvad lendama ka kevadvaksikud ja teised
annaabi.ee 
