Henrik Visnapuu
Südamega kui lüükase palli.
Sellel perioodil on väga suur osa ka loodusluulel. Seda ei ole Visnapuu varasemates
luulekogudes eriti olnud, kuid nüüd suur rõhk just looduspiltidel. Eriti domineerivad need
kogus ,, Päike ja jõgi", kus on rohkelt emotsionaalseid ja tundelisi loodusmuljeid. Näiteks
luuletus ,, Metsas":
Keset kõrgeid mände leegib tuli,
Suits kui kütises all tüve laiub,
Aurab nagu lubjaahju suust.
Kuuse sammaöhabemen on tali,
Jäisi purikaid ja lumepuru
Ripub alla nagu jõulupuust.
Rähn- üks kena kirvemees- see raiub,
Kuni leiab kätte tõugu peidet uru.
1940.date aastate teisel poolel põgenes ta välismaale. 1941. aastal suri ta armastatud abikaasa
ning võibolla oli ka see üheks põhjuseks, miks ta Eestist lahkus.
Pagulusperioodil oli ta väga suure loomejõuga, ta suunas oma kurbuse ja emotsioonid
luulesse. Ta avaldas kuus luulekogu: ,, Tuuline teekond", ,, Esivanemate hauad" ,, Ad astra"
,, Periheel" ,,Mare Balticum" ja ,,Linnutee".