Retsensioon „Pähklipurejast“
tuleb salapärane härra Drosselmeier välja erilise kingitusega Klarale –
puust nukk Pähklipureja. Kuid kadedusehoos lõhub Fritz nuku, kuigi
Drosselmeister parandab selle jälle hetkega. Pidu saab läbi ning perekond
heidab magama. Kell lööb just 12, kui hiireke äratab Klara. Hetk hiljem on
hiiri terve kari ja nad on tüdrukut ründamas, kuid tema kaitseks astub välja
Pähklipureja oma sõduritega. Kui hiirtest on koos jagu saadud, moondub
Pähklipureja nägusaks printsiks ja viib neiu Lumekuningariiki, kus nad
tantsivad Lumekuninganna ja –helvestega. Edasi viib tee Maiustuste
kuningriiki, kus kokad küpsetavad hõrke maiustusi ning Dražeehaldjas
laseb alamatel tantsida erinevatele rahvastele omapäraseid tantse. Õhtu
lõppedes väsib Klara ja uinub. Ärgates leiab ta end oma voodist, mille ees
seisab Prints, kes tervitab Klarat kui oma printsessi.
Minule meeldis see etendus väga. Pähklipurejale oli leidlik lahendus