Tõde ja Õigus II Terve tekst
aina ägiseb, pugiseb, kiljub ja kõkutab, siis peab teine aitama trügida ja kõkutada, sest kaks on
ikkagi kaks, mitte üks. Seda teadis ümmarik Molli, sest tema oli lumeveos palju vilunum kui
Indrek, ja õpetas ka sellele õiget lumevedu. Nõnda siis juhtuski, et kui nad aias kahekesi
lumekoormat käristasid -- see oli haruldaselt raske koorem, erakordselt raske, -- komistasid
nad üheskoos sügavas ning pehmes lumes ja kukkusid. Sest miks ei peaks inimene komistama,
kui lumekelk on raske ja lumi jalge all sügav, pehme ja tuhkjas. Kõige halvem, kui ta on tükati
kõva, tükati pehme ja tuhkjas: see võtab kõige kergemini jalad alt. Ja just niisugune oli lumi
Vaarmannide aias vanade õunapuude all, kuhu nad tirisid lumekelku.
Õieti oli see nõnda, et esiti komistas ja kukkus Molli ja alles siis Indrek ning veel nõnda õnnetult,
et neiule peaaegu peale. Ja kui ta katsus pehmes ja sõredas lumes üles tõusta, siis tahtis