Giovanni Boccaccio Dekameron
andeks paluda; mõistlik on vastu võtta õnne kui issand seda ise pakub; kes sellest ikka teada
saaks. Abt hakkas tüdrukut lohutama, et too enam ei nutaks. See polnud ka rauast ega
teemandist ja andis abti ihadele kergesti järele. Arvestades kaaluga, siis hoidis abt tütarlast
oma rinnal, mitte vastupidi ja lõbutses temaga kaua aega. Munk oli end aga magamistuppa
peitnud. Ta nägi oma plaani õnnestumist, kui silmas abti üksinda tema kongi sisenemas ning
ust lukustamas ( siis oli ta kindel ning hiilis ukse juurde kus ta kõike nägi ja kuulis, mida abt
tegi ja rääkis). Piisavalt lõbutsenud lahkus abt kongist. Ta kuulis munga samme ning arvas,
et see tuli metsast. Abt noomis munka kurja näoga läbi ja ähvardas teda vangikongi heita.
Munk vastas otsemaid, et ta pole veel kuigi kaua suutnud Benedictuse ordus viibida ega
kõiki iseärasusi tundma õppida ning ka abt pole mungale veel õpetanud, et mungad peavad
annaabi.ee 
