A.dumas Kolm musketäri terve raamat
luidoori hobuse eest, mis kõnnaku järgi otsustades võib traavida viis ljööd tunnis.»
D'Artagnan ja Athos pahvatasid naerma.
«Mu kallis d'Artagnan,» ütles Aramis, «palun, ärge olge mulle liiga pahane, aga häda
ei tunne seadusi. Pealegi sain ise esimesena karistada, sest see nurjatu hobuseparisnik
röövis mult vähemalt viiskümmend luidoori. Ah, teie aga olete tõesti head peremehed!
Ise sõidate teenrite hobuste seljas ja oma luksusratsusid lasete käekõrval talutada, tasakesi
ja vähe maad korraga.»
Samal hetkel peatus juba mõnda aega Amiens'i teel paistnud koormavanker ja sellest
pugesid välja Grimaud ja Planchet, sadulad pea peal. Koormavanker pöördus tühjalt
Pariisi tagasi ja mõlemad teenrid olid kohustunud sõidu tasuks kutsarit kogu tee jootma.
«Mis see tähendab?» küsis Aramis, nähes, mis sündis. «Ainult sadulad?»
«Kas te nüüd mõistate?» küsis Athos.
«Sõbrad, see on täpselt nagu minuga