Lydia Koidula
mille lavastamine sama aasta jaanipäeval ,,Vanemuise" seltsis tähistab eesti teatri sündi. Edasi
kirjutas Koidula näidenditest ,,Särane Mul'k ehk Sada vakka tangusoola" (1872), mis on ka tema
kõige tuntum näidend, ,,Kosjakassed" (1870) ja ,,Kosjaviinad (1880).
Peale näidentite ja luuletuste kirjutas Koidula ka jutte. Ta jätkas oma isa J.V.Jannseni
alustatud õpetlike külzjuttude traditsiooni. Koidula jutuloomingust on õnnestunumad ,,Enne ukse
lukkustamist", ,,Ainuke", ,,Tammiste küla ,,wesketondid"" ning ,,Loigu perenaine". Võrreldes
Jannseniga, on Koidula jutulooming realistlikum ja põhineb rohkem Eesti oludel.
Oma loominguperioodi vältel kirjutas ta 4 näidendit, 7 artiklit, 86 proosatööd ja üle 300
luuletuse.
Tähtsus eesti kirjandusele ja kultuuriloole
1870. aasta jaanipäeval lavastatud külajant "Saaremaa Onupoeg" tähistas eesti teatri sündi
ning 1872