Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused
pisaraid valama, lugeja ei kurvasta ka Nikase surma üle “Kartlikus Nikases“. Baturinlik surm on
poeetiline sündmus, eluilu kulminatsioon, ülendavalt ilus hetk. Ilu ületab, matab valu, ühegi Dido
surma puhul pole mainitud põlemisega kaasnevat piina; ka väike Nikas, kui emalõvi käpahoop ta
seljaliha vööni lahti kisub, ei kannata valu käes, vaid järgib teedosutavat heli ja jookseb “järjest
avarama avaruse ja valgema valguse poole“21, kuni juurdub kadakana kõrgel luiteharjal.
Ilu muudab kannatuse millekski muuks. Milleks ja kuidas? Tegemist on kunstiteosele eriomase
nähtusega: vaevalt et tegelikus elus “tuleõie“ ilu lähedase inimese tulesurma ülendaks; ilu tunduks
pigem vastupidi kohatu, absurdne kategooria. Surma saab ilusaks ülendada siis, kui see on juba
möödas – matuserituaali kohta võib ütelda “ilus“. Kirjandus, sõna vahendusel loodud alternatiivne
tegelikkus, võib aga kannatuse iluga ühendada, ilma et tekiks dissonants