"luiteharjal" - 1 õppematerjal

Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused

pisaraid valama, lugeja ei kurvasta ka Nikase surma üle “Kartlikus Nikases“. Baturinlik surm on poeetiline sündmus, eluilu kulminatsioon, ülendavalt ilus hetk. Ilu ületab, matab valu, ühegi Dido surma puhul pole mainitud põlemisega kaasnevat piina; ka väike Nikas, kui emalõvi käpahoop ta seljaliha vööni lahti kisub, ei kannata valu käes, vaid järgib teedosutavat heli ja jookseb “järjest avarama avaruse ja valgema valguse poole“21, kuni juurdub kadakana kõrgel luiteharjal. Ilu muudab kannatuse millekski muuks. Milleks ja kuidas? Tegemist on kunstiteosele eriomase nähtusega: vaevalt et tegelikus elus “tuleõie“ ilu lähedase inimese tulesurma ülendaks; ilu tunduks pigem vastupidi kohatu, absurdne kategooria. Surma saab ilusaks ülendada siis, kui see on juba möödas – matuserituaali kohta võib ütelda “ilus“. Kirjandus, sõna vahendusel loodud alternatiivne tegelikkus, võib aga kannatuse iluga ühendada, ilma et tekiks dissonants