teha. Vahel käin nende eest poes ja lõhun puid. Kodus ma olen emale alati suureks abiks kui on vaja midagi suurt ja rasket asja toas liigutada. Õde aitan ma mõndade koolitükkidega, kui ta ise hakkama ei saa. Olen ema aidanud ka tõlkimisega, näiteks ku tal tulevad norrast,rootsist külalised siis ma alati tõlgin kui välismaalased ei oska inglise keelt.Sõprade ja pere suhtes olen ma väga aus. Ma ei valeta enda perelikmetele kunagi. Aga sõpradele luiskan vahel natukene. Aga mul on ka palju halbu külgi. Tihti ma segan koolis tunde. Õpetajad peavad mind peaaegu igas tunnis keelama. Ainult matemaatika tunnis olen ma vait. Sest seal pole kellegagi rääkida. Ma olen vahel väga laisk, näiteks peale jalgpallitrenni pean ma kuskile minema siis ma alati ei viitsi, sest ma tahan kodus olla ja muid asju teha. Vahel olen ma väga kade ja ei jaga teistega asju. Ma teen sohki igasugustes mängudes kui ma aru ei saa või kui ma olen kaotus seisus
valetanud, nii et emakeel on kõige ausam. Pealegi on needsamad inimesed temale rääkinud on kõige südamlikumad sõnad, võib-olla nii südamlikud, et niisuguseid ei kuule inimene enam kogu eluaeg. Aga kus sa siis valetad keeles, milles oled kuulnud nii palju tõtt ja õrnust. Ehk kuigi valetad, siis tuleb ometi vahel harvagi meelde, et see on ju sinu tõe ja õrnuse keel. See on tingimata nõnda. Kole rumal, aga on! Sellepärast kardan ma nii hirmus, et ma teile luiskan, sest ma kirjutan ju võõras keeles. Pange tähele võõras keeles, sest mina olen otsusele tulnud, et saksa keel on mulle ometi võõras keel: ma olen tähele pannud, et temas on mul palju kergem valetada kui eesti keeles. Sellepärast. Mäletate, mis ma teile kord rääkisin saksa keelest ja armastusest? Teie ehk ei mäleta seda, aga mina mäletan, nagu oleks see alles eile olnud. Tol korral ütlesin ma, et armastust võib viisakalt avaldada ainult saksa keeles
283 järele. Alles nüüd hakkas mind hukkunud laevale jäänute saatus piinama, varemini polnud seks aega olnud. Hakkasin mõtlema, kui kole oli isegi mõrtsukatel olla sihukeses hädas. Ütlesin enesele, et ei võinud teada, kas minust endastki ei saa kord mõrtsukas, -- ja mis mina siis tunneksin sihukeses seisukorras? Ütlesin seepärast Jimile: «Kohe, kui tuld näeme, maabume sada jalga ülal- või allpool, -- kuskil, kus on hea peidukoht sinu ja paadi jaoks; siis ma lähen ja luiskan midagi, nii et kedagi saadetakse selle salga juurde ja päästetakse nad hädast. Pärast poodagu nad kas või üles, kui nende lõõg on täis.» Aga see plaan ei läinud korda, sest varsti muutus ilm jälle maruseks ja seekord veel hullemini kui enne. Vihma valas ja kordagi ei paistnud tuld; ma arvan, igaüks oli voodis. Õõtsusime pärivett alla, otsides tulesid ja oma parve. Hulga aja pärast jäi vihm üle, kuid pilves oli ikkagi ja välgud sähvisid
pead pisutki piiri. Eks ole? See ongi põhjuseks, miks kirjanikud ja luuletajad tarvitavad ainult emakeelt -- see on nende tõe ja õrnuse keel. Aga mis viga on võõras keeles valetada, selles pole sa ju võib-olla ainustki õiget tõe- ja õrnusesõna kuulnud ja nõnda võid lasta kas või maad ja taevad kokku, takistust pole mingisugust. See on tingimata nõnda. Kole rumal, aga on! Sellepärast kardan ma nii hirmus, et ma Teile luiskan, sest ma kirjutan ju võõras keeles. Pange tähele -- võõras keeles, sest mina olen otsusele tulnud, et saksa keel on mulle ometi võõras keel: ma olen tähele pannud, et temas on mul palju kergem valetada kui eesti keeles. Sellepärast. Mäletate, mis ma Teile kord rääkisin saksa keelest ja armastusest? Teie ehk ei mäleta seda, aga mina mäletan, nagu oleks see alles eile olnud. Ja teate, miks ma seda nii hästi mäletan
annaabi.ee 
