Ideaalsed partnerid täiendavad teineteist ja muudavad üksteise elu täiuslikus. Kuid mida teha elukaaslase puudumisel? Tarvis on vaid silmad lahti ringi käia ja märgata inimesi enda ümber. Võib-olla on selleks "õigeks" meie naaber või ammune tuttav. Ehk isegi juhuslik vastutulija. Armastus on kõikjal ja muudab elu elamisväärseks. Sugugi vähem tähtis pole ka mõttetu püüd täiuslikkuse poole. Inimesed seavad endale saavutamatuid sihte ja nendeni jõudmise luhtudes langevad masendusse. Eeskujudeks võetakse idealiseeritud meediakangelased ja kui püüd neile sarnaneda ei õnnestu, peetakse end alaväärtuslikuks. Mõttetargad on kord öelnud: "Ära püüa olla suur mees, ole lihtsalt mees!" Paremuse poole püüdlemine on hea, kuid ei tohi unustada, et oleme inimesed. Ka visalt jälitav ebaõnn võib ellu süngust tuua. Kuid kõigel on põhjus, isegi halbadel asjadel. Ebaõnne on tarvis, teadmaks mis on õnn. Ja ega siis õnnetused kogu aeg ka ei juhtu
"Kalevipoja" illustreerimise mõte sai Eestis tuule tiibadesse pärast "Kalevala" ilmumise 75. aastapäeva pidustusi 1910.a., ent juba varem, 1903. aastal avaldas Gustav Suits ajakirjas "Linda" artikli "Kujutavast kunstis Eestis ja Kalevipoja piltidest", kus kutsus üles koguma raha illustreeritud rahvuseepose väljaandmiseks. Küsimus aktualiseerus uuesti Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekuil aastail 19111913, mil korraldati võistlus parima illustraatori leidmiseks ning võistluse luhtudes otsustati anda tellimus Kristjan Rauale, kes lubas töö teostada nelja aasta jooksul. Poliitilised sündmused ning rahapuudus aga venitasid illustratsioonide valmimist. 1929. aastal ilmus August Roosilehe illustratsioonidega tagasihoidlik kooliväljaanne. 1933. pöördus Eesti Kirjanduse Selts uuesti sama palvega Raua poole ning aastatel 19331935 valmis enamus 21 illustratsioonist. Väljaande vinjetid, lehekülgede päisliistud ja initsiaalid telliti puugravüürimeistrilt Hando Mugastolt
Kalevipoja piltidest", kus kutsus kaasmaalasi üles raha koguma illustreeritud rahvuseepose väljaandmiseks, tuues eeskujuks soomlaste "Kalevala". Eesti kunstiajaloos jäi Akseli Gallén- Kallela ja tema õpilaste Karjala muinsusvaimustuse ajajärk küll läbi elamata, ent rahvuseepose illustreerimise küsimus aktualiseerus Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekuil aastail 1911 1913, mil korraldati võistlus parima illustraatori leidmiseks ning võistluse luhtudes otsustati tellimus anda Eesti Rahva Muuseumi üritustel, publitsistikas ja seltside kõnekoosolekuil muinsushuvilisena esinenud Kristjan Rauale. Pöördelised sündmused maailmapoliitikas, vaidlused "Kalevipoja" keele üle ja ilmselt ka rahapuudus venitasid "Kalevipoja" illustratsioonide valmimist aastast-aastasse. 1929. aastal ilmus August Roosilehe illustratsioonidega tagasihoidlik "Kalevipoja" kooliväljaanne. Kristjan Raua elus
annaabi.ee 
