"luhaniitudest" - 1 õppematerjal

Halliste luha taimkatte muutustest

Lammi- ehk luhasood tekivad jõesängist kaugemates osades, kus sette ladestumine on vaevalt märgatav, kuid vee äravool reljeefi lameduse tõttu takistatud (Laasimer, 1965). Laasimer (1965) on eraldanud neli luhaniitude ökoloogiliselt erinevat assotsiatsioonide rühma: 1) kaldaäärsete künniste (lammiaasade); 2) lühiajaliselt kuni keskmiselt üleujutatud luhaniitude; 3) pikaajaliselt üleujutatud luhaniitude ja 4) luhasoode assotsiatsioonide rühm. Eesti tingimustes moodustavad luhaniitudest pindalalt suurema osa keskmiselt kuni pikaajaliselt üleujutatavad niidud, mis üleujutuste tõttu on soostunud või muutunud sooniitudeks. 1.2.1. Luhakooslusi mõjutavad tegurid Porgi (1959) poolt läbi viidud uuringute kohaselt võime luhtadel eristada kolme suurvee faasi: 1) üleujutuse tulvafaas; 2) üleujutuse kõrgfaas; 3) üleujutuse alanemisfaas. Faaside kestus on erinevatel jõgedel erinev.