Kevad Marie Underi ja Henrik Visnapuu luules - luuleanalüüs
on loigud,/ silmateradeks kuud./ Ümber lumised laigud, / vetes jalutsi puud." Või haletseb nõrka
oraseliblet, esimest ... "Üsna nurganaise moodi, / kahvatu kui haige voodist, / lumest välja sulab oras. /
Vesi künnivaos veel vilgub, / ning siis mulla sisse valgub / aegamööda mõttes aras." Ja manitseb
mõistmatut päikest, kes optimistlikult oma kiirtesadu lumisele, külmunud maale kulutab.
Kuis mõistmatult sa oma õitsmist pillud
kesk luhalodu, ümber mil on hanged,
kui unes puude rohelised hinged
ja vete all veel metsad, niidud, põllud?
Ühe kaunimatest looduskirjeldustest annab "Kevad". Visnapuu kirjeldab vastse kevade arglikkust, tema
esialgset ettevaatust talve tugevuse ees ja, kui kord võim endale saadud, tema hoogsat ruttamist
õitsemise ja päevasäraga käsikäes.
Imelikult astub alla
kevad kellukesi tilistades
paneb aralt maale ühe talla,
teine tald jääb õhku kumisema.
Ning siis läheb rõõmsalt vilistades,