Mats Traat
otse masendavad. Ent samas on see oma lüürilis-müütilise esitusviisiga
ning elu väärtustava filosoofiaga ka väga poeetiline teos, sest põhjalikult
on Traat sünteesinud just hell-tundlikku hingemaastikku. Seda on ta
teinud stiilselt, kompositsioonikindluse ning väljapaistva
keeletundlikkusega. Lootusetusele, meeleheitele ja võimetusele
keskendunud romaan osutab valusa otsekohesusega inimloomuse
kestvale väärpoolusele: väiklusele, kaasajooksiklusele, ülekohtule ja
lugupidamatusele nii kaaskodanike kui iseenese suhtes. Kriitika hindas
seda kui Traadi järjekordset kõrgsaavutust.
Raskemeelsust, murelikku ja masendavat on rohkesti ka Traadi kõige
polüfoonilisemas teoses “Karukell, kurvameelsuse rohi” (1982, 46.a).
See on ülitõsine ja üliaus romaan vastutusest elu ning iseenese ees.
See annab erakordse võimenduse Mats Traadi kirjanikukreedole: elule
annab mõtte inimlikkus, kõige vastu, mis ahistab inimväärset
eksistentsi, tuleb leppimatult võidelda
annaabi.ee 
