õpetada kirja ja lugemisoskust ning rehkendamist. Talupoegade hulgast valitud koolivöörmünder lahendas nüüd kooliga seotud küsimusi ja jälgis laste koolikohustuse täitmist. Siiski käisid koolis kogu aja ära vähesed, sest laste huvi kooli vastu oli väike, mida saab seletada õpetamise ühekülgsusega. Väga palju sõltus koolis koolmeistri arusaamadest ja tahtest. Lapsi jaotati edasijõudmise järgi lugemiskooli ja kirjutuskooli õpilasteks: ei toimunud üldist uue aine seletamist, kinnistamist ega jooksvat hindamist, õpetus põhines individuaalsel tööl, kus ülesanded sõltusid edasijõudmisest. Samuti puudusid tihti õppevahendid, isegi seinatahvel oli haruldane. Koolis kujunesid ka juba erinevad vanuserühmad ja tasemed. Kõige nooremad olid need, kes alles alustasid veerimist. Nemad olid nö kodukooli lapsed. Edasi tuli põhikool, mis kestis kaks aastat (hiljem kolm)
Teatud tahtekooliks oli ta kindlasti. Sa pidid raskustest läbi murdma ja... Aga kui otseselt ta kajastub, on iseküsimus. Küüditamise ajal olin 13, tagasi tulles 18, aga ei saa öelda, et need aastad oleksid vaimselt täiesti tühja jooksnud. Muidugi oli raske. Õnneks leidus seal vene õpetaja, kes sundis meid õppima, keelt omandades hakkasin ka maailmakirjandust lugema. Aga enne seda olin suure lugemiskooli juba läbi teinud, lugemishimu oli suur. -- Inseneriamet teid ikkagi väga ei köitnud, et läksite stsenaristiks õppima? -- See oli natuke sundkäik. Küüditatud perest tulnul ei olnud mingit lootust saada näiteks Tartu ülikooli filoloogiasse või mõnele "ideoloogiaalale" õppima. "Tipis" valitses tol ajal vabam õhkkond, seal ei olnud sellist ideoloogilist survet. Mäeinseneri eriala valisin väga proosalistel põhjustel seal oli kõrgem
annaabi.ee 
