Kirjandussemiootika
sõna (tekst) on tekstide lõikumine, kus on võimalik lugeda veel vähemalt üht (sõna)
teksti. Sõnal minimaalse teksti ühikuna on 2 staatust: mediaator (liites strukturaalseid
mudeleid kultuurikeskkonnaga) ja regulaator (kontrollides muutumist diakrooniast
sünkrooniaks s.t. kirjanduslikuks struktuuriks).
Kui Bahtin räägib “kahest narratiivis sulanduvast teest”, siis mõtleb ta selle all
kirjutamist eelneva kirjandusliku korpuse lugemisena ja teksti kui vastust teisele
tekstile. Ta vaatab polüfoonilist romaani kui karnevali hõlmamist ning monoloogilist
kui menipposliku (s.t. dialoogilise) struktuuri lämmatamist.
Iga poeetilise keele üksus on alati vähemalt kahene, mitte mõttes tähistaja/tähistatav,
vaid pigem nii see kui ka teine. Poeetiline keel funktsioneerib kui tabulaarne mudel,
kus iga “üksus” sarnaneb paljususest määratud tipule. Kirjandussemiootikat tuleb
annaabi.ee 
