Raphael de Valentini vastuokslik isiksus
Romantistlike
sugemetega teosele omaselt on tal erakordsed vaimuanded, kuid samas imetleb ta kulda ja karda.
Olles küll hella ja siira südamega, ihaleb ta külma ja küünilisse kõrgseltskonda. Kas Raphaeli
püüete luhtumise taga ei seisnud mitte tema enda paradoksaalne loomus?
Kui Raphael de Valentini vaese noormehena Saint-Quentini võõrastemaja uberikus elas, tärkasid
temas filosoofi teadmisjanu, äärmine töövõime ja lugemisarmastus. Ta asus kirjutama peenekoelisi,
sügavmõttelisi teoseid. Paraku vaid selleks, et äratada kõrgseltskonna tähelepanu ja teenida raha.
Kas tõesti peaks vaimuinimest huvitama kõrgseltskonnas hooplemine? Võõrastemajas on Raphaelil
võimalus ära kosida ka veatuna näiv Pauline, aga siiski ei tee ta seda. Nimelt suudab noormees
armastada vaid neidu, keda kaunistamas siid ja kasmiir. Kahtlemata ei nõua tõeline armastus sellist
butafooriat, vaid edevus on selle tõeline nimi.