Gailiti "Purpurne surm"
valmis allesjäänud mehed ribadeks tõmbama? Või kas tõesti, kui naine avaldab
armastust, siis tähendab see, et ta on öelnud, seda igaühele? Taolisi küsimusi
tekkis mul igalt leheküljelt mitu ning kõik autori "õpetussõnad" näiteks, kui
Toomas Moor oma poega laia ilma saatmisel õpetas, tekitasid minus
uskumatusetunde, kuidas saab üks autor nii lolli asja üldse paberile tõepähe kirja
panna? Päris hirmus oleks kui keegi lugejastseda tõesti uskuma hakkab ja võib-
olla isegi kasutab. Teiseks häiris mind kohutavalt see, et teosel puudus struktuur.
Kogu teos oli lajalivalguv nii oma mõtetelt, kui ka kirjeldustelt. Minu arust on
täiesti tarbetu kirjeldada ühte tegelast kuni püksinööbi värvuseni välja, kui
järgneval leheküljel seesama tegelane juba sureb. Minu jaoks on see vaid lugeja
narritamine. Kui alguses tundus selline detailne kirjeldus isegi kaunis ning
annaabi.ee 
