Kui eristavaid tunnuseid on vähe, mõjub tegelane üheplaanilisena ("lamedana"), äärmustes taandub siluetiks või kõverdub karikatuuriks. Mitmemõõtmelisel tegelaskujul on palju isesuguseid tunnuseid ja omadusi, ta paigutub mitmesse paradigmasse. Tegelase arengu seisukohalt eristuvad staatiline ja dünaamiline tegelaskontseptsioon. Staatiline tegelane ei muutu ega arene sündmustiku jooksul. Terviklik ja lõpuleviidud algusest peale, avaneb ta lugejale uutes olukordades ja suhetes. Lugejapoolselt on staatilise tegelase vastuvõtt kummatigi dünaamiline protsess: me saame tegelasest ettekujutuse järk-järgult, lisandub uusi tahke ning alles tagasivaates tõdeme, et tegelane ei teinud läbi mingit tähelepandavat arengut. Dünaamiline tegelane seevastu areneb: muutuvad tema vaated, teravnevad või lahenevad sisepinged jms. Muutumine on kas enam-vähem pidev või toimub järsu murranguna tegelase vaadetes ja/või tundeelus. Viimast võimalust kasutavad näitekirjanikud sagedamini kui
annaabi.ee 
