Mati Unt
Kogu oma kirjanikukarjääri jooksul tundus
Mati Unt nautivat pikki olukordi lahi mõtestavaid dialooge ja venivaid mõtteavaldusi. Ehk oli see
tingitud tema teatriarmastusest. Talle meeldis olukordi lahti mõtestada. Ta armastas oma
raamatutes filosofeerida ning arutleda elu pisiasjade üle, näiteks mingi juhus või ilmastikuolu võis
temas esile kutsuda mitmeid huvitavaid ideid. Eriti osav oli ta oma tegelaste tunnete kirjeldamises
läbi loodusnähtuste. Kui ta soovis lugeat teatud meeleollu viia, tegi ta seda läbi looduskirjelduste ja
väga emotsionaalselt. Tundub, nagu ta kirjutamise asemel hoopis maaliks oma sõnadega. Mati Unt
ei luuletanud, aga kui ta oleks seda teinud, oleks tema luule kindlasti väga tuntud.
,,Jäätunud läbipaistev tee läheb üles valgete mäeharjade poole. Üle kõige on hiigelsuur sinine
taevas, nii sinine, et pilk upub ära. Tee ääres on hanged ja silmipõletav külm tuul toob üle
hangeharjade peent lund
annaabi.ee 
