Õigemini ta tahtis koeraputkat, mille ta oleks ka võinud mõnelt koolipoisilt tellida aga tal oli väimees, kes sellega piisavalt hästi hakkama sai. Ta ei saanud ehitust iniseneri hoolde jätta, sest tihti juhtus äpardusi. Inseneri härral ei olnud tööd. Vestmanil läksid kõik asjad korda peale ühe, ta maksis väimehe eest liiga soolasi hinda. Vestman oli sellepärast kurb, et Sander pakkus külakoolmeistritele konkurentsi. Matilde ütles ka sõna sekka ja ei lubanud papal Ludvigit kiusata, kuna ta pidid töötama oma raamatu kallal. Vestmanile meeldiks see, kui tema väimehest räägitakse avalikult. Ludvig ei olnud oma raamatuga kuigi kaugel. Ta ei saanud raamatut kirjutada, teda segati koguaeg-kord papa siis Matilde. Võibolla ilmub raamat kevadeks vastas Sander. Ta on junma kolm aega lubanud, millal raamat peaks ilmuma, külaelanikud ka juba ootavad seda ja ei usu enam, et raamat ilmub
). Ludvig oli kaval ja omakasupüüdlik. Ta teadis, et Piibeleht oli kirjanik ning kasutas oma kunagist tutvust temaga ära, heade aegade meenutuseks, ja palus temalt abi raamatuga(,,Jälle kord, nagu muiste koolis! Meie vana sõpruse pärast, Tiit!"). Pärast raamatu väljaandmist ta muutus ülbeks, üleolevaks ja ennasttäis olevaks(,,Naa, ma arvasin ju kohe, et annan neile kogu aastaks lehetäidet!"). Matilde ja Ludvig vahetasid koha, enne käsutas Matilde Ludvigit, pärast vastupidi (,,Matilde, too mulle klaas konjakit!"). Kui Piibeleht oleks peaaegu, et kogu Ludvigi varanduse endale saanud, siis tunnistas Ludvig vana Vestmanile, et Piibeleht pole ärimees ja Ludvig pole luuletaja. Ta tegi seda, sest ta kartis, et võib oma rikkuse kaotada ning see näitab et ta on ahne. Tal oli idee, et Piibeleht kirjutaks talle raamatu tema eest, mis näitab, et valetamisega tal pole probleemi.
annaabi.ee 
