Seda alles ehitati. Valmis olid Raekoda, linnamüür, kuid tornid ja kirikud veel mitte. Ordukindlus Toompeal oli üks väghevamaid Põhjalas ning Tallinna veevarustussüsteem eeskujuks kogu Euroopale. Tol ajal elas Tallinnas palju võõramaalaseid. Põlis eestlased olid neile teenriteks ja sulasteks. Neisse ei suhtutud hästi, võim kuulus rikastele. Sestap on ka raamatu tegelased eelkõige mujalt pärit, kuigi Tweffelli sulane Ludke ja ka Melchiori enda naine olid eesti soost. Kuna oli keskaeg, siis oli väga oluline sotsiaalne positsioon ning rikkus. Vaestel ja väetitel sõnaõigust ei olnud. Samuti olid allasurutud seisused ka naised, kes pidid kodu eest hoolitsema ning oma meest teenima. Tallinna puhul oli väga oluline ka linna ja ordu läbisaamine, mistõttu oli teoses ka mõrvari kiire tabamine äärmiselt tähtis. Üleüldiselt peeti lugu
märtsil 1998, kuid tema tapmist ei suutnud Tallinna ringkonnakohus tõendada. · 4. juunil 1998 tappis Rubel Paljassaarel noaga 15aastase Alice'i. Kohtus ütles ta seletuseks: «Nüüd on tast küll kahju, aga siis mitte. Siis kartsin, et ta jääb ellu ja räägib. Sellepärast lõikasingi tal kõri läbi. Sain sellest mõrvast kuuks ajaks moraalse rahulduse.» · Mõisteti süüdi veebruaris 1999 · Vabanes 08.06.2006 Sarimõrvarite esikümme 10. Bruno Ludke (80 ohvrit). Saksamaal 1928-1943 tegutsenud naistemõrvar, kes töötas pesujagajana. 9. Delfina ja Maria de Jesus Gonzales (91 ohvrit). Mehhikos tegutsenud õdedest prostituutidepaar, kes tappis mehi. 8. Pee Wee Gaskins (üle 100 ohvri). Viibis alaealisena vanglas, kus oli seksuaalse kuritarvitamise objektiks. Vabanenud 1969, alustas kurikuulsat mõrvade seeriat, väites hiljem, et tema eriline «vaimne mina» andis talle loa tappa. 7. Hu Wanlin (üle 100 ohvri)
annaabi.ee 
