Paulo coelho
Edasi elamine ei annaks
midagi juurde, vastupidi, tõenäousus kannatada suureneb üha enam ja enam. Ta oli kursis, mis
maailmas toimud. Kõik oli valesti ja tema ei osanud seda parandada- ta oli täiesti kasutu.
Ainuke võimalus sellest kõigest vabaneda oli surm.
Veronika otsustas neelata üks haaval rahusteid, kui ta kõik tabletid oli alla neelanud jäi ta
surma ootama.
Kui Veronika silmad avas, sai ta kohe aru, et on teises kohas - suures palatis. Tütarlaps oli
Sloveenia pealinnas Lubljanas, Villete hullumajas, kus ta oli viibinud viimased kaks nädalat
ja viis päeva. Tütarlaps ei teadnud õieti sedagi enam, kes ta oli ja mis ta seal tegi. Veronikale
ütles õde, et ta oli viibinud rahustite poolt esilekutsuvas püsivas uneseisundis ning ta süda sai
pöördumatu ajukahjustuse ning tal on elada nädal aega. Tegelikult see nii ei olnud, kuid
tüdruk ei teadnud seda.
Dr. Igor, kes oli haiglas arst, kasutas Veronikat ära, et ta saaks oma ravimimeetodit katsetada.