Eesti uusim ajalugu 1850-1944
määral taastus. Siiski jäid mõned revolutsiooniajal saadud vabadused püsima, sealhulgas ka luba
luua eestikeelseid erakoole. Samuti tegutsesid aktiivselt mitmesugused eesti haridus-, kultuuri- ja
majandusseltsid. Läbi nende aeti teatud määral ka rahvuspoliitikat, kuigi see oli tihti
raskendatud. Venemaa keisririigi Riigiduumas oli ka eestlaste valitud saadikuid I Riigiduuma
(1906) koosseisus Jaan Tõnisson, Oskar Rütli ja August Lubbi, Karl Hellat ning Pavel
Paptšinski), kes esialgu suures poliitikas aktiivselt püüdsid kaasa lüüa, kuid pettusid Duuma
jõuetuses peagi. Hiljem, seoses valimisseaduse muutmisega, langes eestlaste arv Duumas vaid
kahe-kolmeni: II Riigiduumas (1907) olid Anton Jürgenstein, Mart Murten, Kaarel Parts, Tõnis
Jürine ja Paul/Pavel Pärn; III Riigiduumas (1907–1912) Aleksander Terras; IV Riigiduumas
(1912–1917) Juhan Oras ja Jaan Raamot.