"lubaga" - 1 õppematerjal

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

Abtissi näst oli näa, et ka tema silma uni ei olnud saanud. Ta tõbas ukse enese jäel kõasti kinni, seadis lütri mü uriaugu aare peale ja üles Agnesele, kes imestades asemelt tõsis: «Võ see ongi sinu armuke?» Kogu neitsilik uhkus, kogu endine kangekaelsus äkas selle pilkava sõa juures korraga Agnese süames. «See on minu kihlatud peigmees,» kostis ta rahulikult. «Kena peigmees, seda ei võ salata,» pilkas abtiss. «Ja juba kihlatud? Muidugi sinu isa lubaga ja õnistusega?» Agnes ei vastanud. «Vahest ei teagi sinu isa veel sellest õnest, et ta oma sulase võ päisorja aiaks peab saama? Kuidas saab ta jumalat kiitma, et ainsast türest niisugust rõ omu näb! Priske, jumekas noormees, see tulevane Mönikhuseni vämees! Ja missugune 426 julge, kaval kelm! Ta tahtis ju sind minu käst lausa äa varastada!» Abtiss naeris lüidalt ja käisevalt. «Vahest annad nü ud ka oma peigmehe toreda nime teada?» Agnes jä vait.