Keskaegne Liivimaa
Linn oli
piiratud müüriga. Liivimaa linnades oli keskajal levinud Lübecki ja
Riia linnaõigus. Linnakodanikuks saamine tähendas keskajal
kodanikuõiguste omandamist koos loaga kodaniku kombel elitist
teenida. Kõik linnas elajad polnud lnnakodanikud ehk bürgerid, suur
osa oli lihtsalt elanikke.
Linnad kujunesid Vene transiitkaubanduse keskusteks. 1346. Aastal
võeti vastu seadus, et hansakaupmehed võivad kasutada caid Riiat,
Tallinnat ja Uus-pärnut sisseveosadamatena. Lpdjaga veeti kaupa
Pärnust Tartusse. Lääne- Euroopast saadeti Eestisse soola, vürtse,
veine, metallic, lõuendeid, kalevit. Eestist Lääne-Euroopasse
soolaheeringat, nahka, karusnahku, vaha, rukist, teravilja.
Arenenumad alad olid kingsepad, rätsepad, pagarid, lihunikud,
sepad.
Elu linnas:
Linn oli veel tugevasti maaga seotud, linnaelanikud pidasid loomi,
neil olid põllumaad eeslinnas ning aiad linna sees. Väikelinnad oli
nõrgemini kaitstud ning langesid tihti rüüsteohvriteks